Hola!
17. hommik algas meeletult ilusalt. Sõin parimate sõbrannadega vegan pannkooke mustikate, vaarikate ja sulatatud tumeda šokolaadiga. Tunne oli kergelt öeldes uskumatu, et see viimane hommik nendega 10 kuu jooksul.
Peatselt võtsin oma kotid ja läksime lennujaama.
Seal ootasid mind veel ema ja vanaema. Check in’i eel otsustasime ühe käsipagasisse mineva kohvri ka ikkagi ära anda. Ja suur kohver oli niikuinii ülekaalus seega pidin juurde maksma…
Pakkimisest lähemalt:
No ma ei tea. Kui teil on plaan mahutada oma elu 23kg + 8kg sisse siis edu. Mina sellega hakkama ei saanud, tuli 27kg+ 13kg +käsipagas ilmselt 4-5kg 😀 Ma lihtsalt ei oska.
Hakkasin pakkima 14. öösel aga jätsin pooleli, sest ma ei saanud lõpuks mitte midagi aru. Järgmine õhtu alustasin uuesti ja viskasin pooled asjad kohvrist välja ja panin viimased asjad pessu (peske asjad, mida tahate kaasa võtta varem ära, sest muidu unustate nendega arvestada).
Pool suurest kohvrist võtsid ära kingitused ja maiustused, seega ma süüdistan ruumipuuduses seda.
16 hommikul kui olid viimased asjad kuivanud võtsin kõik kohvrid uuesti laiali, rullisin riided mega kõvasti kokku(parim pakkimise hack), paigutasin tetrise laadselt kõik kohvrisse, vabadesse kohtadesse toppisin kergemaid asju ja nii ma oma kohvri kokku sain. Muidugi tuli välja et mu lukk on vigane (ja nüüdseks on üks luku pool puruks aga ma olen juba kohal) aga tegi oma töö ära.
Hüvastijätt oli kõige raskem asi maailmas. Ma üritasin seda teha kiirelt ja lühidalt aga loomulikult see välja ei tulnud.. Oleksin tahtnudki tüdrukuid kallistama jääda või nad kaasa võtta. Eriti raskeks tegi mineku teadmine, et kui ma tagasi tulen siis nad on lõpetanud gümnaasiumi ja lähevad laia maalima laiali. 😦 Katriinil läks lennuk pere juurde umbes tund peale mind, seega ta sai mind lausa väravasse ära saata.
Siinkohal, aitäh Jennifer, Pirte, Katriin, Kristi ja Rene, et seal olite. Ja aitäh emme ja nana. ❤
Sealt edasi olime kolmekesi Carmeni ja Eliisega.
Esimene lend oli Helsinkisse, ~25min. Mitte midagi erilist. Sealt edasi oli paar tunnikest järgmise lennuni. Sõime burgerit ja chillisime. Helsinkist Pariisi läks lend umbes 3 tundi, tüütult nõme aeg ja teha polnud midagi. Saabudes pidime vahetama terminali, esimese korraga läksime valesse aga kuna aega oli 4 tundi siis polnud hullu. Oodates jõime kohvi, vahetasime raha, mina sõin, chillisime… Ja siis see hull 14 tunnine lend. Loomulikult olime lennuki tagaotsas. Kohe alguses saime süüa ja siis magama. Ma magasin üllatatavad 7 tundi. Ma isegi ei oska öelda mida ülejäänud aeg tegin. Vaatasin filme, kuulasin muusikat, üritasin veel rohkem magada. Istmed olid kõige tavalisemad ja üllataval kombel mitte hullult ebamugavad. Hommikul ärkasin tüdrukutest varem ja vaatasin seriaale, hommikusöök ajas südame veidi halvaks aga meh.
Passikontrollis hakati minuga kohe hispaania keeles rääkima ja kui ütlesin, et ei oska, sain vastu väga suured silmad ja “You have that name and can’t speak spanish?!”, nüüdseks on Peroni/Don’t cry for me Argentina nalju käputäis tulnud ja ma arvan, et kõik vabatahtlikud jätsid mu nime esimesena meelde, sest kõik kutsuvad mind nime järgi juba päeva algusest.
Kohvrid olid olemas, minul oli ühelt rihm kadunud aga, mis seal ikka. Lennujaamas olid vabatahtlikud vastas ja sõitsime tunnikese bussiga AAS’ale(aasta alguse seminar). Ausaltöeldes pole me seni mitte midagi kasulikku teinud, ice-brackers, energizers, mängud, mate joomine. Seda “teen siis kui jõuan” mentaliteeti on tunda mõnusalt, mingit ajakava meil pole ja saame jooksvalt tegevuste aegadest teada ja need ka muutuvad. Pole hullu.. Väsimus võtab vaikselt üle..
Aastaalguse seminar(AAS):
Väga tore viis tutvuda teiste samasse riiki tulnud vahetusõpilastega, pealiskaudselt riigi kultuuriga ja harjuda sellega. Ma ei hakka pikalt rääkima töötubadest, sest seda pole põnev lugeda. AAS’al räägitakse suheliseslt samadel teemadel, mis ELO’l (ma ei teinud postitust ELO’st, aga kindlast on paljud mu lennukaaslased sellest kirjutanud, listi teiste minu lennu vahetusõpilate blogidest leiad ülevalt kah).
AAS’al armusin mate’sse ja Dulce de lechesse *speaking of it, ma lähen teen omale kiire võileiva*. Dulce de leche on Argentiina magus maius, mida nad panevad igalepoole. Ilma naljata, igale poole. See meenutab karamelli kastet, kondentspiima vms, aga see pole see. Ja mate on mate. *läheb paneb vee keema ja teeb matet*.
Ma pole veel koju jõudnud, juhtus asju, millest pole ilus rääkida aga juba paari päeva pärast olen kodus. Võibolla juba homme.
Hetkel olen oma tugiisiku juures olnud Roca’s, umbes tunnike eemal minu linnast, Neuquen’ist. Mulle pole veel kooli leitud aga see pole mind tegevuseta hoidnud. Ma olen saanud veeta aega oma vennaga ja ta tüdrukuga, samuti elab siin linnas üks Soome vahetusõpilane Sirkku, kelle hostemaga oleme käinud Patagonia mäestiku jalamil jalutamas ja mate’t joomas.
Hispaania keelest niipalju, et ma ei saa mitte midagi aru 😀 Mu vend, Emi on mulle suureks toeks õppimisel ja ta ei suuda ära oodata, kuni me ei pea enam inglise keeles rääkima.
Midagi rohkemat mul teile rääkida veel pole.
Lisaks ütlen veel, et blogi pole mulle päeviku eest ja ma hakkan postitama asjadest, mida on põnev lugeda. Kui kellelgi on mingeid soovitusi või palveid, millest kirjutada siis andke mulle teada
Nos vemos, amigos!
❤
Evita Argentiinas 