Hei taas!
Jep, nii see on. Minuga juhtus see, mida kõik vahetusõpilased kardavad vahetusaastale minnes. Kuid see käib ka mõnesmõttes vahetusaasta juurde.
Perevahetus. Midagi pikalt ma lahti arutama ei hakka, et miks ja mis juhtus. Ei sobinud. Nii oli parem kõigile. Tänu YFU ja minu abile saime selle olukorra õnneks lahendatud väga kiirelt.
Luban, et ükspäev räägin sellest teemast rohkem, kuid praegu on kõik veel liiga lahtine haav.
Peaasi on see, et nüüd on kõik hästi. Nüüd on kõik isegi imeline. Üleeile sai täis kuu aega mu uues peres ja ma olen väga-väga õnnelik.
Mul on 16-aastane õde Abril, kellega käime samas koolis ja enne, kui ta mu õeks sai olime väga head sõbrannad, ema Laura, isa Dani ja vanaema Nelli. Veel on mul vend Augustin ja õde Ayelen, kes ei ela meiega. Aye’l on kaks tütart, mis teeb minu tädiks! YEE! Ja naabermajas elab onu oma naisega ja oma emaga. Niiet, mul on päris suur pere. Oleme juba päris palju asju koos teinud, kuid nendest kirjutan homses postituses.
Tunnen end väga hästi uues peres. Ilmselt aitas kaasa see, et saime juba enne väga hästi läbi, kui ma teises peres elasin ja nende juurde minek oli suurelt nende pakkumine.
Tunnen end kui täisväärtuslik pereliige, teeme palju asju koos, lähme reisile koos, meil on pisikesed traditsioonid, mind aidatakse väga palju keelega, kokkame koos, mu pere huvitub väga Eestist. Isaga räägin väga-väga tihti poliitikast, ajaloost ja inimsuhetest-kõike hispaania keeles ;)- ja ei ole eriline kuipeale õhtusööki istume veel tund paar toidulauataga arutades rahvuste erinevuste põhjuste üle või nt. kuidas Argentiina või Eesti ajaloo mõjutab tänapäeva. See kõik on loonud väga hea tunde ja ma olen väga “õnnelik” selle vahetuse üle.
Homses postituses kirjutan väikeses road-trip’ist järve äärde, õelapse sünnipäevast ja piparkookide tegemisest!
Besos!
-Evita
Evita Argentiinas 